Friedebert Tuglas Kivikase miniatuuridest.
Ta vaidles vastu arvatavasti enamikule teistele arvustajatele. Ta leidis, et Kivikase miniatuurid olid hoopis midagi uut ja huvitavat, mida eesti kirjandus just vajas. Uuendusi. Ta pidas neid lauseid, mis üksteise otsa seatud just poeetiliselt kauniks, et Kivikas on kaustanud just mingit uut värsirütmi.
Sellelaadne "futuristlik" kirjutamiseviis on just hea ja edasiviiv Tuglase arvates.
Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.
Manifest- programmiline avalik teadaanne
ALBERT KIVIKAS "Maha lüüriline shokolaad"
Friedebert Tuglasele: Ärgu kirjutagu müütilistest fantaasiaolenditest näkkidest, merineitsitest, vaid võib ka reaalsematest naistest kirjutada.
Aleksander Tassale: Ei ole vaja kirjutada ulmeliselt ilusast elust, kui meie ümber on reaalset valu ja häda.
August Allele: Jätku maha mineviku varjud ja kirjutagu tänapäeva elust, sest möödunud on elutu-lihatu.
Henrik Visnapuule: Jätk ära mäng Issandaga ja sellega prohvetipoos ning ülepakkumine ahastamises.
Richard Rohule: inimesed ei ole kõik nõdrameelsed, jäta kirjutmaine inimesest, kui lollist olendist.
Marie underile: Ära kirjuta ahastavatest asjadest, kui ümber on niigi raske, nutu-ja halanaine!
...
Kas meie põlvkond on sõnakas?
Wednesday, December 14, 2011
Wednesday, December 7, 2011
7. detsember
ARTUR ADSON- Kriisid ja kriisid :(
Mis kriisid?
Kultuurikriisid. (Kirjanduskriis, teatrikriis, kunstikriis, muusikakriis)Kui enne wabariigi aega olid teatrid idee poolest kehvemas olukorras ja neid asutati täitsa tühja koha pealt, siis nüüd kui Eesti Wabariik on juba oma 6 aastat olnud, on teatrid väga kehvas seisus. See käib ka kunstigaleriide-muuseumide kohta. inimesed ei käi vaatamas elavat kunsti teatris. Meelelahutuseks käib rahvas pigem jalgpallivõistlusi vaatamas ning kinos, mis on eriti pettumustvalmistav, kuna kino võib panna küüni püsti igaüks, aga teatrinäitlejate pikk õppimine ja vaevanägemine ning kogu teatritrupi koostöö on palju vaevalisem, kui filmimasina kuuri ülesriputamine ja selle eest sama palju või enamgi raha küsimine, kui teatris.
Suur kriis on ka teatrite rahakassas. Tundub, et riik eraldab raha kergekäeliselt mõne provintsilinna käsitöö vms näputöö-keedu-kohvijutu ringi peale..
Teatrid ei ole halvemad kui varem! isegi paremad ja edasi arenenud on. sama käib kirjanduse kohta.
Noored ,kes olekski peamised ilukirjanduse lugejad, lihtsalt ei saa omale lubada uute raamatute ostmist. Kõik raha läheb õppetarvete peale. Eriti kui nüüd ilmuvad erinevad raamatud ainete jaoks ja neid peab ilmselt välja ostma, mitte laenama ja edasi andma. (varem sai ühe õpikuga isegi isa ja poeg õppida ning raha ei läinud)
AGA kuidas võidelda nende kriiside vastu?
Produktsiooni vähesuses pole probleem. Teda on rohkemgi, kui jõuame jälgida.
kunstidele tuleks peale panna kaitsetoll.
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika."
Kultuurikapitali seadus peaks edendama ja toetama vaid loovaid kunstnikke, kirjandust. Mitte seda rada käima nagu seni, kus umbes 20 miljoni kultuurkapitali summadest on juba välja antud ja selle hulgas kirjandus ja kunstid midagi ei saa.
-Väike ülesanne-
VAKSALIS (tahvlilt valitud sõna)
Vaksalist kirjutades tuleb mulle alati meelde õhtused jalutuskäigud rongijaama läheduses. tartus oleks ilus Vaksal-rongijaam, kui see vaid lõpuni ära restaureeritaks. Vaksalites, eriti neis vanemates, on midagi romantilist. Kujutate ette küll kellegi kauge kalli ootamist ja tema saabumist. Viimati käisin mina ka vaksalis öösel, kui see oli inimtühi. Ja ma ootasin sõpra rongi pealt. Vaksalis oli vaikne ning vaksalit valgustasid ainult tänavalaternad. Mingi veider melanhoolia tükkis peale. Hakka või luuletajaks või tee sellest pilti. Minu arvate on vaksalist väga armas laul "vanas vaksalis", mis siis, et seda laulab vana paks Ivo, aga selle sõnad meeldivad mulle küll :) Mulle meeldivad sellised retrohõngulised vana vaksalid, mitte urbanistlikud Milano-Moskva jne koledad-räpased metrood ja rongijaamad. Ilusad vanad ja puust nikerdustega kaunistatud hooned on väga arhailiselt nunnud :) Tartu Rongijaam oleks vaja siiski minu arvates korda teha... aga kuhu see on toppama jäänud? Raha :S Trolrolrotjgfldkjlkj. RONG!!!!!TUUTTUUUT
Albert Kivikas "Vaksalis"
Minu emotsioon seda lugedes: Päris ull. Enamvähem lõi pildi silme ette mingist 1919. aasta rongijaamast, kus rahvas ringi voorib. Mõned tegelased olid päris võikad, aga see melanhoolne naine käib ikka minu arvates vaksalitest ja rongidest rääkides asja juurde. Kurp, et lahkujast jääb viimaseks mälestuseks vaid rongivile :( - täiega segane värk oli
Minu jaoks on ilukirjanduse tunnused need:
1. Ilukirjanduses peaks olema kindel teema, mida saab arendada
2. See peaks olema esteetiline (kust siis ikka tuleb siis sellesse sõnapaari sõna "ilu"?), aga ma ei mõtle just kohutavalt ilustatud juttu, arvan, et ka M. Raua "musta pori näkku" võib ilus olla :D
3. Ilukirjandusel peaks olema väärtus ning ta on mingilgi määral müüv
4. ilukirjanduse loomiseks peaks olema annet ja selle nimel tuleks vaeva näha.
Alber Kivikase miniatuurid ei anna kahjuks minu jaoks ilukirjanduse mõõtu välja. Ma võin samamood esimesena pähe tulevaid sõnu ritta seda. Alati ei saa olla ilukirjanduse loomiseks tähtis vaid tuntud nimi, kes kirjutab igast jama kokku ja saab seda kohe ilukirjanduseks nimetada. Kunst peab olema ilus- olen siiski sellel arvamusel olnud, nagu seda oldi nii antiik- kui ka renessansi ajal. Lol, pole ime, et nad ainult õllepudeli etikettidel olid.
Mis kriisid?
Kultuurikriisid. (Kirjanduskriis, teatrikriis, kunstikriis, muusikakriis)Kui enne wabariigi aega olid teatrid idee poolest kehvemas olukorras ja neid asutati täitsa tühja koha pealt, siis nüüd kui Eesti Wabariik on juba oma 6 aastat olnud, on teatrid väga kehvas seisus. See käib ka kunstigaleriide-muuseumide kohta. inimesed ei käi vaatamas elavat kunsti teatris. Meelelahutuseks käib rahvas pigem jalgpallivõistlusi vaatamas ning kinos, mis on eriti pettumustvalmistav, kuna kino võib panna küüni püsti igaüks, aga teatrinäitlejate pikk õppimine ja vaevanägemine ning kogu teatritrupi koostöö on palju vaevalisem, kui filmimasina kuuri ülesriputamine ja selle eest sama palju või enamgi raha küsimine, kui teatris.
Suur kriis on ka teatrite rahakassas. Tundub, et riik eraldab raha kergekäeliselt mõne provintsilinna käsitöö vms näputöö-keedu-kohvijutu ringi peale..
Teatrid ei ole halvemad kui varem! isegi paremad ja edasi arenenud on. sama käib kirjanduse kohta.
Noored ,kes olekski peamised ilukirjanduse lugejad, lihtsalt ei saa omale lubada uute raamatute ostmist. Kõik raha läheb õppetarvete peale. Eriti kui nüüd ilmuvad erinevad raamatud ainete jaoks ja neid peab ilmselt välja ostma, mitte laenama ja edasi andma. (varem sai ühe õpikuga isegi isa ja poeg õppida ning raha ei läinud)
AGA kuidas võidelda nende kriiside vastu?
Produktsiooni vähesuses pole probleem. Teda on rohkemgi, kui jõuame jälgida.
kunstidele tuleks peale panna kaitsetoll.
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika."
Kultuurikapitali seadus peaks edendama ja toetama vaid loovaid kunstnikke, kirjandust. Mitte seda rada käima nagu seni, kus umbes 20 miljoni kultuurkapitali summadest on juba välja antud ja selle hulgas kirjandus ja kunstid midagi ei saa.
-Väike ülesanne-
VAKSALIS (tahvlilt valitud sõna)
Vaksalist kirjutades tuleb mulle alati meelde õhtused jalutuskäigud rongijaama läheduses. tartus oleks ilus Vaksal-rongijaam, kui see vaid lõpuni ära restaureeritaks. Vaksalites, eriti neis vanemates, on midagi romantilist. Kujutate ette küll kellegi kauge kalli ootamist ja tema saabumist. Viimati käisin mina ka vaksalis öösel, kui see oli inimtühi. Ja ma ootasin sõpra rongi pealt. Vaksalis oli vaikne ning vaksalit valgustasid ainult tänavalaternad. Mingi veider melanhoolia tükkis peale. Hakka või luuletajaks või tee sellest pilti. Minu arvate on vaksalist väga armas laul "vanas vaksalis", mis siis, et seda laulab vana paks Ivo, aga selle sõnad meeldivad mulle küll :) Mulle meeldivad sellised retrohõngulised vana vaksalid, mitte urbanistlikud Milano-Moskva jne koledad-räpased metrood ja rongijaamad. Ilusad vanad ja puust nikerdustega kaunistatud hooned on väga arhailiselt nunnud :) Tartu Rongijaam oleks vaja siiski minu arvates korda teha... aga kuhu see on toppama jäänud? Raha :S Trolrolrotjgfldkjlkj. RONG!!!!!TUUTTUUUT
Albert Kivikas "Vaksalis"
Minu emotsioon seda lugedes: Päris ull. Enamvähem lõi pildi silme ette mingist 1919. aasta rongijaamast, kus rahvas ringi voorib. Mõned tegelased olid päris võikad, aga see melanhoolne naine käib ikka minu arvates vaksalitest ja rongidest rääkides asja juurde. Kurp, et lahkujast jääb viimaseks mälestuseks vaid rongivile :( - täiega segane värk oli
Minu jaoks on ilukirjanduse tunnused need:
1. Ilukirjanduses peaks olema kindel teema, mida saab arendada
2. See peaks olema esteetiline (kust siis ikka tuleb siis sellesse sõnapaari sõna "ilu"?), aga ma ei mõtle just kohutavalt ilustatud juttu, arvan, et ka M. Raua "musta pori näkku" võib ilus olla :D
3. Ilukirjandusel peaks olema väärtus ning ta on mingilgi määral müüv
4. ilukirjanduse loomiseks peaks olema annet ja selle nimel tuleks vaeva näha.
Alber Kivikase miniatuurid ei anna kahjuks minu jaoks ilukirjanduse mõõtu välja. Ma võin samamood esimesena pähe tulevaid sõnu ritta seda. Alati ei saa olla ilukirjanduse loomiseks tähtis vaid tuntud nimi, kes kirjutab igast jama kokku ja saab seda kohe ilukirjanduseks nimetada. Kunst peab olema ilus- olen siiski sellel arvamusel olnud, nagu seda oldi nii antiik- kui ka renessansi ajal. Lol, pole ime, et nad ainult õllepudeli etikettidel olid.
Wednesday, November 30, 2011
30. november 1. tund
Möllame ERNI kodulehel. Väga uhke.
Trill-Trall
Oo, Jimmy, preili Jimmy — balli bummelungi daam!
Oi, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!
Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!
Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!
Ja nii sai ERNI programm omale nime?
NÜÜD HAKKAB PÄRISTÖÖ...
Ennustan, et 20ndate kirjandus on tõsieluline, aga ka allegooriline, satiiriline ja kirjutati sellest, mis võis ühiskonnas häirida, mida naeruvääristati.Ka kirjutati sellest, mis toimus. Kujutan ette, et peamine mõte ikkagi tänapäevaga ei erine.
1. märts 2012 kirjutan nüüd: Ma kirjutasin 30 nov 2011 täitsa õigesti, aga üldiselt. Nüüd kui olen kohe ülesandeid tolle aja kirjanike ja teoste kohta teinud, lausa arvustuse kirjutan, siis võin kindlalt väite, et meil on mille üle uhke olla. Kirjandusmaastikul siis just. See siiski tundub natuke peenem, kui see, mis tänasel päeval luuakse.Siis olid mingid normid ja esteetika , mida tänapäeval justkui lõhkuda tahetakse. kõik.
Johannes Vares-Barbarus
Mida ta ühiskonnas taunis ja mis ettepanekuid tegi?
Kirjanduse avaldamine on allakäinud. Ajalehed avaldavad kulunud riismeid ja prahti ning kõmulisi teateid. Värsket kirjutandus aga vähe ning sedagi nii, et honorari ei maksta kirjanikele.
MIDAGI UUT EI TULE. hauavaikus on. Tehakse aga seda ka ainult raha mitte loomingu pärast. Krinadusrühmitus "Looming" ongi raha pärast, mitte nagu eelnevad "Siuru", "Noor Eesti" jne. Need olid mingi kõrgema eesmärgi pärast: Vaimne areng. Aga nüüd on siis kirjanikest välja imetud loomingulisus.
KUID JÄTKE NUTT!
Tuleb edasi liikuda ja loomingut mitte piirata. Vanadest harjumustest ja traditsioonidest on tark loobuda.
Kirjanikud on uue ehitajad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub! Kirjutage ilma tsensuurita!
Tuleb elada kirjutamisega maailmas, mitte kujundlikult öeldes, Nuustakul.
il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
Lugupeetud Johannes Vares-Barbarus. Aastal 2011 on lood Eesti kultuurielus minu arvates siiski kehvad. Ajakirjanduses eriti ei räägita kirjandusest. Seal räägitakse pigem inimestest vale-kuulsustest, kelle elukäik ei mõjutaks meie elu mitte mingil määral. Midagi uut, värvikat ja tõeliselt vaimustavat pole viimase 5 aasta jooksul kirjanduses kohanud. Ainus, mis tundub, et välja ei sure, on elulooraamatud. Neid ikka jagub. on kujunenud väike grupp kirjanikke, mis müüvad, aga kindlasti ammenduvad ka nemad peagi. Loetakse parema meelega tuntud nimesid. Palju on kordamist.
Kultuurielu ei toeatata minu arvates üldsegi mitte piisavalt. Ma mõtlen materiaalselt, rahaliselt. On kirjanike selts, aga selle olukorrast ma hästi ei tea. Vabakutseliseks kirjanikuks hakkamine on arvatvasti enesetapp, kui ei olda just naftašeik või väga-väga hea elulooraamatu autor.
Kohustusliku lugemisvara seas tänapäeva kirjandusest on ainult noorsooromaanid, mis tihti on kõik nii sarnased, et võin ise ka 10 tükki järjestikku kirjutada. Muu on ikka vana klassika, mida lugema peab ja on tunne, et need kõnetavad ikkagi mind rohkem, kui viimase 5 aasta kirjutatud raamatud.
kirjaniku elukutsest ei unistata...
Trill-Trall
Oo, Jimmy, preili Jimmy — balli bummelungi daam!
Oi, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!
Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!
Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!
Ja nii sai ERNI programm omale nime?
NÜÜD HAKKAB PÄRISTÖÖ...
Ennustan, et 20ndate kirjandus on tõsieluline, aga ka allegooriline, satiiriline ja kirjutati sellest, mis võis ühiskonnas häirida, mida naeruvääristati.Ka kirjutati sellest, mis toimus. Kujutan ette, et peamine mõte ikkagi tänapäevaga ei erine.
1. märts 2012 kirjutan nüüd: Ma kirjutasin 30 nov 2011 täitsa õigesti, aga üldiselt. Nüüd kui olen kohe ülesandeid tolle aja kirjanike ja teoste kohta teinud, lausa arvustuse kirjutan, siis võin kindlalt väite, et meil on mille üle uhke olla. Kirjandusmaastikul siis just. See siiski tundub natuke peenem, kui see, mis tänasel päeval luuakse.Siis olid mingid normid ja esteetika , mida tänapäeval justkui lõhkuda tahetakse. kõik.
Johannes Vares-Barbarus
Mida ta ühiskonnas taunis ja mis ettepanekuid tegi?
Kirjanduse avaldamine on allakäinud. Ajalehed avaldavad kulunud riismeid ja prahti ning kõmulisi teateid. Värsket kirjutandus aga vähe ning sedagi nii, et honorari ei maksta kirjanikele.
MIDAGI UUT EI TULE. hauavaikus on. Tehakse aga seda ka ainult raha mitte loomingu pärast. Krinadusrühmitus "Looming" ongi raha pärast, mitte nagu eelnevad "Siuru", "Noor Eesti" jne. Need olid mingi kõrgema eesmärgi pärast: Vaimne areng. Aga nüüd on siis kirjanikest välja imetud loomingulisus.
KUID JÄTKE NUTT!
Tuleb edasi liikuda ja loomingut mitte piirata. Vanadest harjumustest ja traditsioonidest on tark loobuda.
Kirjanikud on uue ehitajad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub! Kirjutage ilma tsensuurita!
Tuleb elada kirjutamisega maailmas, mitte kujundlikult öeldes, Nuustakul.
il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
Lugupeetud Johannes Vares-Barbarus. Aastal 2011 on lood Eesti kultuurielus minu arvates siiski kehvad. Ajakirjanduses eriti ei räägita kirjandusest. Seal räägitakse pigem inimestest vale-kuulsustest, kelle elukäik ei mõjutaks meie elu mitte mingil määral. Midagi uut, värvikat ja tõeliselt vaimustavat pole viimase 5 aasta jooksul kirjanduses kohanud. Ainus, mis tundub, et välja ei sure, on elulooraamatud. Neid ikka jagub. on kujunenud väike grupp kirjanikke, mis müüvad, aga kindlasti ammenduvad ka nemad peagi. Loetakse parema meelega tuntud nimesid. Palju on kordamist.
Kultuurielu ei toeatata minu arvates üldsegi mitte piisavalt. Ma mõtlen materiaalselt, rahaliselt. On kirjanike selts, aga selle olukorrast ma hästi ei tea. Vabakutseliseks kirjanikuks hakkamine on arvatvasti enesetapp, kui ei olda just naftašeik või väga-väga hea elulooraamatu autor.
Kohustusliku lugemisvara seas tänapäeva kirjandusest on ainult noorsooromaanid, mis tihti on kõik nii sarnased, et võin ise ka 10 tükki järjestikku kirjutada. Muu on ikka vana klassika, mida lugema peab ja on tunne, et need kõnetavad ikkagi mind rohkem, kui viimase 5 aasta kirjutatud raamatud.
kirjaniku elukutsest ei unistata...
Subscribe to:
Comments (Atom)