Möllame ERNI kodulehel. Väga uhke.
Trill-Trall
Oo, Jimmy, preili Jimmy — balli bummelungi daam!
Oi, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!
Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!
Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!
Ja nii sai ERNI programm omale nime?
NÜÜD HAKKAB PÄRISTÖÖ...
Ennustan, et 20ndate kirjandus on tõsieluline, aga ka allegooriline, satiiriline ja kirjutati sellest, mis võis ühiskonnas häirida, mida naeruvääristati.Ka kirjutati sellest, mis toimus. Kujutan ette, et peamine mõte ikkagi tänapäevaga ei erine.
1. märts 2012 kirjutan nüüd: Ma kirjutasin 30 nov 2011 täitsa õigesti, aga üldiselt. Nüüd kui olen kohe ülesandeid tolle aja kirjanike ja teoste kohta teinud, lausa arvustuse kirjutan, siis võin kindlalt väite, et meil on mille üle uhke olla. Kirjandusmaastikul siis just. See siiski tundub natuke peenem, kui see, mis tänasel päeval luuakse.Siis olid mingid normid ja esteetika , mida tänapäeval justkui lõhkuda tahetakse. kõik.
Johannes Vares-Barbarus
Mida ta ühiskonnas taunis ja mis ettepanekuid tegi?
Kirjanduse avaldamine on allakäinud. Ajalehed avaldavad kulunud riismeid ja prahti ning kõmulisi teateid. Värsket kirjutandus aga vähe ning sedagi nii, et honorari ei maksta kirjanikele.
MIDAGI UUT EI TULE. hauavaikus on. Tehakse aga seda ka ainult raha mitte loomingu pärast. Krinadusrühmitus "Looming" ongi raha pärast, mitte nagu eelnevad "Siuru", "Noor Eesti" jne. Need olid mingi kõrgema eesmärgi pärast: Vaimne areng. Aga nüüd on siis kirjanikest välja imetud loomingulisus.
KUID JÄTKE NUTT!
Tuleb edasi liikuda ja loomingut mitte piirata. Vanadest harjumustest ja traditsioonidest on tark loobuda.
Kirjanikud on uue ehitajad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub! Kirjutage ilma tsensuurita!
Tuleb elada kirjutamisega maailmas, mitte kujundlikult öeldes, Nuustakul.
il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
Lugupeetud Johannes Vares-Barbarus. Aastal 2011 on lood Eesti kultuurielus minu arvates siiski kehvad. Ajakirjanduses eriti ei räägita kirjandusest. Seal räägitakse pigem inimestest vale-kuulsustest, kelle elukäik ei mõjutaks meie elu mitte mingil määral. Midagi uut, värvikat ja tõeliselt vaimustavat pole viimase 5 aasta jooksul kirjanduses kohanud. Ainus, mis tundub, et välja ei sure, on elulooraamatud. Neid ikka jagub. on kujunenud väike grupp kirjanikke, mis müüvad, aga kindlasti ammenduvad ka nemad peagi. Loetakse parema meelega tuntud nimesid. Palju on kordamist.
Kultuurielu ei toeatata minu arvates üldsegi mitte piisavalt. Ma mõtlen materiaalselt, rahaliselt. On kirjanike selts, aga selle olukorrast ma hästi ei tea. Vabakutseliseks kirjanikuks hakkamine on arvatvasti enesetapp, kui ei olda just naftašeik või väga-väga hea elulooraamatu autor.
Kohustusliku lugemisvara seas tänapäeva kirjandusest on ainult noorsooromaanid, mis tihti on kõik nii sarnased, et võin ise ka 10 tükki järjestikku kirjutada. Muu on ikka vana klassika, mida lugema peab ja on tunne, et need kõnetavad ikkagi mind rohkem, kui viimase 5 aasta kirjutatud raamatud.
kirjaniku elukutsest ei unistata...
