Friedebert Tuglas Kivikase miniatuuridest.
Ta vaidles vastu arvatavasti enamikule teistele arvustajatele. Ta leidis, et Kivikase miniatuurid olid hoopis midagi uut ja huvitavat, mida eesti kirjandus just vajas. Uuendusi. Ta pidas neid lauseid, mis üksteise otsa seatud just poeetiliselt kauniks, et Kivikas on kaustanud just mingit uut värsirütmi.
Sellelaadne "futuristlik" kirjutamiseviis on just hea ja edasiviiv Tuglase arvates.
Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.
Manifest- programmiline avalik teadaanne
ALBERT KIVIKAS "Maha lüüriline shokolaad"
Friedebert Tuglasele: Ärgu kirjutagu müütilistest fantaasiaolenditest näkkidest, merineitsitest, vaid võib ka reaalsematest naistest kirjutada.
Aleksander Tassale: Ei ole vaja kirjutada ulmeliselt ilusast elust, kui meie ümber on reaalset valu ja häda.
August Allele: Jätku maha mineviku varjud ja kirjutagu tänapäeva elust, sest möödunud on elutu-lihatu.
Henrik Visnapuule: Jätk ära mäng Issandaga ja sellega prohvetipoos ning ülepakkumine ahastamises.
Richard Rohule: inimesed ei ole kõik nõdrameelsed, jäta kirjutmaine inimesest, kui lollist olendist.
Marie underile: Ära kirjuta ahastavatest asjadest, kui ümber on niigi raske, nutu-ja halanaine!
...
Kas meie põlvkond on sõnakas?
Wednesday, December 14, 2011
Wednesday, December 7, 2011
7. detsember
ARTUR ADSON- Kriisid ja kriisid :(
Mis kriisid?
Kultuurikriisid. (Kirjanduskriis, teatrikriis, kunstikriis, muusikakriis)Kui enne wabariigi aega olid teatrid idee poolest kehvemas olukorras ja neid asutati täitsa tühja koha pealt, siis nüüd kui Eesti Wabariik on juba oma 6 aastat olnud, on teatrid väga kehvas seisus. See käib ka kunstigaleriide-muuseumide kohta. inimesed ei käi vaatamas elavat kunsti teatris. Meelelahutuseks käib rahvas pigem jalgpallivõistlusi vaatamas ning kinos, mis on eriti pettumustvalmistav, kuna kino võib panna küüni püsti igaüks, aga teatrinäitlejate pikk õppimine ja vaevanägemine ning kogu teatritrupi koostöö on palju vaevalisem, kui filmimasina kuuri ülesriputamine ja selle eest sama palju või enamgi raha küsimine, kui teatris.
Suur kriis on ka teatrite rahakassas. Tundub, et riik eraldab raha kergekäeliselt mõne provintsilinna käsitöö vms näputöö-keedu-kohvijutu ringi peale..
Teatrid ei ole halvemad kui varem! isegi paremad ja edasi arenenud on. sama käib kirjanduse kohta.
Noored ,kes olekski peamised ilukirjanduse lugejad, lihtsalt ei saa omale lubada uute raamatute ostmist. Kõik raha läheb õppetarvete peale. Eriti kui nüüd ilmuvad erinevad raamatud ainete jaoks ja neid peab ilmselt välja ostma, mitte laenama ja edasi andma. (varem sai ühe õpikuga isegi isa ja poeg õppida ning raha ei läinud)
AGA kuidas võidelda nende kriiside vastu?
Produktsiooni vähesuses pole probleem. Teda on rohkemgi, kui jõuame jälgida.
kunstidele tuleks peale panna kaitsetoll.
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika."
Kultuurikapitali seadus peaks edendama ja toetama vaid loovaid kunstnikke, kirjandust. Mitte seda rada käima nagu seni, kus umbes 20 miljoni kultuurkapitali summadest on juba välja antud ja selle hulgas kirjandus ja kunstid midagi ei saa.
-Väike ülesanne-
VAKSALIS (tahvlilt valitud sõna)
Vaksalist kirjutades tuleb mulle alati meelde õhtused jalutuskäigud rongijaama läheduses. tartus oleks ilus Vaksal-rongijaam, kui see vaid lõpuni ära restaureeritaks. Vaksalites, eriti neis vanemates, on midagi romantilist. Kujutate ette küll kellegi kauge kalli ootamist ja tema saabumist. Viimati käisin mina ka vaksalis öösel, kui see oli inimtühi. Ja ma ootasin sõpra rongi pealt. Vaksalis oli vaikne ning vaksalit valgustasid ainult tänavalaternad. Mingi veider melanhoolia tükkis peale. Hakka või luuletajaks või tee sellest pilti. Minu arvate on vaksalist väga armas laul "vanas vaksalis", mis siis, et seda laulab vana paks Ivo, aga selle sõnad meeldivad mulle küll :) Mulle meeldivad sellised retrohõngulised vana vaksalid, mitte urbanistlikud Milano-Moskva jne koledad-räpased metrood ja rongijaamad. Ilusad vanad ja puust nikerdustega kaunistatud hooned on väga arhailiselt nunnud :) Tartu Rongijaam oleks vaja siiski minu arvates korda teha... aga kuhu see on toppama jäänud? Raha :S Trolrolrotjgfldkjlkj. RONG!!!!!TUUTTUUUT
Albert Kivikas "Vaksalis"
Minu emotsioon seda lugedes: Päris ull. Enamvähem lõi pildi silme ette mingist 1919. aasta rongijaamast, kus rahvas ringi voorib. Mõned tegelased olid päris võikad, aga see melanhoolne naine käib ikka minu arvates vaksalitest ja rongidest rääkides asja juurde. Kurp, et lahkujast jääb viimaseks mälestuseks vaid rongivile :( - täiega segane värk oli
Minu jaoks on ilukirjanduse tunnused need:
1. Ilukirjanduses peaks olema kindel teema, mida saab arendada
2. See peaks olema esteetiline (kust siis ikka tuleb siis sellesse sõnapaari sõna "ilu"?), aga ma ei mõtle just kohutavalt ilustatud juttu, arvan, et ka M. Raua "musta pori näkku" võib ilus olla :D
3. Ilukirjandusel peaks olema väärtus ning ta on mingilgi määral müüv
4. ilukirjanduse loomiseks peaks olema annet ja selle nimel tuleks vaeva näha.
Alber Kivikase miniatuurid ei anna kahjuks minu jaoks ilukirjanduse mõõtu välja. Ma võin samamood esimesena pähe tulevaid sõnu ritta seda. Alati ei saa olla ilukirjanduse loomiseks tähtis vaid tuntud nimi, kes kirjutab igast jama kokku ja saab seda kohe ilukirjanduseks nimetada. Kunst peab olema ilus- olen siiski sellel arvamusel olnud, nagu seda oldi nii antiik- kui ka renessansi ajal. Lol, pole ime, et nad ainult õllepudeli etikettidel olid.
Mis kriisid?
Kultuurikriisid. (Kirjanduskriis, teatrikriis, kunstikriis, muusikakriis)Kui enne wabariigi aega olid teatrid idee poolest kehvemas olukorras ja neid asutati täitsa tühja koha pealt, siis nüüd kui Eesti Wabariik on juba oma 6 aastat olnud, on teatrid väga kehvas seisus. See käib ka kunstigaleriide-muuseumide kohta. inimesed ei käi vaatamas elavat kunsti teatris. Meelelahutuseks käib rahvas pigem jalgpallivõistlusi vaatamas ning kinos, mis on eriti pettumustvalmistav, kuna kino võib panna küüni püsti igaüks, aga teatrinäitlejate pikk õppimine ja vaevanägemine ning kogu teatritrupi koostöö on palju vaevalisem, kui filmimasina kuuri ülesriputamine ja selle eest sama palju või enamgi raha küsimine, kui teatris.
Suur kriis on ka teatrite rahakassas. Tundub, et riik eraldab raha kergekäeliselt mõne provintsilinna käsitöö vms näputöö-keedu-kohvijutu ringi peale..
Teatrid ei ole halvemad kui varem! isegi paremad ja edasi arenenud on. sama käib kirjanduse kohta.
Noored ,kes olekski peamised ilukirjanduse lugejad, lihtsalt ei saa omale lubada uute raamatute ostmist. Kõik raha läheb õppetarvete peale. Eriti kui nüüd ilmuvad erinevad raamatud ainete jaoks ja neid peab ilmselt välja ostma, mitte laenama ja edasi andma. (varem sai ühe õpikuga isegi isa ja poeg õppida ning raha ei läinud)
AGA kuidas võidelda nende kriiside vastu?
Produktsiooni vähesuses pole probleem. Teda on rohkemgi, kui jõuame jälgida.
kunstidele tuleks peale panna kaitsetoll.
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika."
Kultuurikapitali seadus peaks edendama ja toetama vaid loovaid kunstnikke, kirjandust. Mitte seda rada käima nagu seni, kus umbes 20 miljoni kultuurkapitali summadest on juba välja antud ja selle hulgas kirjandus ja kunstid midagi ei saa.
-Väike ülesanne-
VAKSALIS (tahvlilt valitud sõna)
Vaksalist kirjutades tuleb mulle alati meelde õhtused jalutuskäigud rongijaama läheduses. tartus oleks ilus Vaksal-rongijaam, kui see vaid lõpuni ära restaureeritaks. Vaksalites, eriti neis vanemates, on midagi romantilist. Kujutate ette küll kellegi kauge kalli ootamist ja tema saabumist. Viimati käisin mina ka vaksalis öösel, kui see oli inimtühi. Ja ma ootasin sõpra rongi pealt. Vaksalis oli vaikne ning vaksalit valgustasid ainult tänavalaternad. Mingi veider melanhoolia tükkis peale. Hakka või luuletajaks või tee sellest pilti. Minu arvate on vaksalist väga armas laul "vanas vaksalis", mis siis, et seda laulab vana paks Ivo, aga selle sõnad meeldivad mulle küll :) Mulle meeldivad sellised retrohõngulised vana vaksalid, mitte urbanistlikud Milano-Moskva jne koledad-räpased metrood ja rongijaamad. Ilusad vanad ja puust nikerdustega kaunistatud hooned on väga arhailiselt nunnud :) Tartu Rongijaam oleks vaja siiski minu arvates korda teha... aga kuhu see on toppama jäänud? Raha :S Trolrolrotjgfldkjlkj. RONG!!!!!TUUTTUUUT
Albert Kivikas "Vaksalis"
Minu emotsioon seda lugedes: Päris ull. Enamvähem lõi pildi silme ette mingist 1919. aasta rongijaamast, kus rahvas ringi voorib. Mõned tegelased olid päris võikad, aga see melanhoolne naine käib ikka minu arvates vaksalitest ja rongidest rääkides asja juurde. Kurp, et lahkujast jääb viimaseks mälestuseks vaid rongivile :( - täiega segane värk oli
Minu jaoks on ilukirjanduse tunnused need:
1. Ilukirjanduses peaks olema kindel teema, mida saab arendada
2. See peaks olema esteetiline (kust siis ikka tuleb siis sellesse sõnapaari sõna "ilu"?), aga ma ei mõtle just kohutavalt ilustatud juttu, arvan, et ka M. Raua "musta pori näkku" võib ilus olla :D
3. Ilukirjandusel peaks olema väärtus ning ta on mingilgi määral müüv
4. ilukirjanduse loomiseks peaks olema annet ja selle nimel tuleks vaeva näha.
Alber Kivikase miniatuurid ei anna kahjuks minu jaoks ilukirjanduse mõõtu välja. Ma võin samamood esimesena pähe tulevaid sõnu ritta seda. Alati ei saa olla ilukirjanduse loomiseks tähtis vaid tuntud nimi, kes kirjutab igast jama kokku ja saab seda kohe ilukirjanduseks nimetada. Kunst peab olema ilus- olen siiski sellel arvamusel olnud, nagu seda oldi nii antiik- kui ka renessansi ajal. Lol, pole ime, et nad ainult õllepudeli etikettidel olid.
Subscribe to:
Comments (Atom)