August Gailit "Purpurne surm"
Kapten Roode vastandlik portree (kirjeldan kaptenile vastupidist tüüpi)
Ta oli pikk, kuid väga kõhn ning alati sileda lõuaga härra. Oli üsna õel, kuid väga alalhoidlik ja vaikne, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalakartlik, kõnelemises väga peetud, hinges suur realist, kes ei leidnud midagi tuule kohinast, kõrtsi kakelusest, lainete vahulisest keemisest. Ning üle kõige jäi ta ükskõikseks naiste suhtes, ei leidnud ta neis midagi, kui siis ainult hellust, ausust. Igas suuremas sadamlinnas, kus laevad peatusid kavvemalt, polnud kapten Roodel kedagi tuttavat. Nii oli tal palju armastusi ja palju pettumusi. Tal jäi kulutamata kõik omad suured sissetulekud.
Iga naisetüübi tabav kujund:
-Kerglased naised
-piinavarmastavad naised
-kärsitud-banaalsed naised
-romantikud naised
-ahned naised
-salalikud-ohtlikud naised
-tavalised kadunud naised
On mehi, kes sündinud... aga on selle unustanud. Sest edasiminek on õige areng. Nad püüavad kohe kõike saada ja saavutada. unistamiseks-unelemiseks mahti ei ole. Plaan on kõige alus. Plaani kuulub raudselt kindel töö. Ta tahab välja paista MEES, mis mees, aga seest on tihti õrn ning üldsegi mitte purunemiskindel. Suured plaanid ja seatud sihid võib paigast lüüa vaid naine, kellesse ta pööraslet armub. teatud eluhetkel. Ei tea millal, aga kindlasti kunagi.
Sunday, January 29, 2012
Wednesday, January 25, 2012
25. jaanuar 2012
(Praktikandiga tund)
OSKAR LUTS (lugemine)
-kirjutas tihti väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid jutte
-on olnud kõige enam mängitavaks autoriks eesti teatris
-"Kevade" raamat sai eesti rahva seas peaaegu üle öö tuntuks
1)Mis on veste?
2) kes on see Sina, kelle poole Mina-tegelane pöördub?
3) Mis on Sinu jaoks humoorikad selles katkendis ja too konkreetsed kohad välja!?
4) Milline mulje jääb katkendi põhjal Sihvist ja tema perest?
1) Veste on jutuajamine
2)Sina-tegelena on arvatavasti tema POEG!
3) Minu arvates on kõige humoorikam siiski Oskar Lutsu sõnavalik ja kirjutamislaad. Aga üks vahva koht konkreetselt: "Hmhühüh," naeratas Sihv, meile vastu tulles. "Tubli, tubli! Mine aga mine, noormees, sinna, seal on meister praegugi ametis oma uue chef d’oevre’i kallal."
"Mine, mine," julgustasin mina - mäletad? - "mine, ütle talle tere! ja paku kompvekki. Ole sõbralik, siis õpetab ta sindki maalima."
4) Sihv oli kunstnik ja tema pere oli vaene, aga nad olid sõbralikud ja kodused. Mina-tegelasel oli nende juures hea olla. Sihv ja tema naine olid tagasihoidlikud ja loomulikud, ilma pingeta. Aga toetust nad ka väga lihtsalt vastu ei võtnud.
Millised on head ja vead Ado Kalamehe arvates Lutsu vestes?
Lutsul on intellektuaalsemad, sisurikkamad ja teravmõistelisemad laused. Vestetes palju häid väärtusi, milles aga ka sama palju risu sees on. Lutsu proosas rohkem loomuliku ja tugeva ande välgatusi ja väärtuslikke üksikkohti.
Aga kokkuvõttes on viga selles, et temas sisaldub terve rida väga häid üksikkohti, aga mitte head tervikuna.
Mina isiklikult temaga ei nõustu. Arvan, et Lutsul on voolav jutt tervikuna hea.
Too punktide kaupa välja Kivirähki mõtted, arvamused Lutsu kohta?
Kivirähk tegi Lutsust küll kangelase! Kui kirjanikke võrrelda vees ujumisega, siis Luts olevat kala, kes liigub sujuvamalt vees, kui mõni meisterujuja. Nii et siis kirjanik, kes on meisterlik ja väga kõva vaeva näinud, ei olegi võrreldav Lutsu loomuliku andega. Tjah. Aga nõustun selles osas Kivirähkiga, et TÕESÕNA iga inimene Eestis teab Kevadest palju, ka siis kui pole raamatut lugenud. Raamatu tegelased on Luts teinud meile enestele nii lähedaseks. Aga siiski võiksime me rohkem Lutsu teostest teada.
OSKAR LUTS (lugemine)
-kirjutas tihti väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid jutte
-on olnud kõige enam mängitavaks autoriks eesti teatris
-"Kevade" raamat sai eesti rahva seas peaaegu üle öö tuntuks
1)Mis on veste?
2) kes on see Sina, kelle poole Mina-tegelane pöördub?
3) Mis on Sinu jaoks humoorikad selles katkendis ja too konkreetsed kohad välja!?
4) Milline mulje jääb katkendi põhjal Sihvist ja tema perest?
1) Veste on jutuajamine
2)Sina-tegelena on arvatavasti tema POEG!
3) Minu arvates on kõige humoorikam siiski Oskar Lutsu sõnavalik ja kirjutamislaad. Aga üks vahva koht konkreetselt: "Hmhühüh," naeratas Sihv, meile vastu tulles. "Tubli, tubli! Mine aga mine, noormees, sinna, seal on meister praegugi ametis oma uue chef d’oevre’i kallal."
"Mine, mine," julgustasin mina - mäletad? - "mine, ütle talle tere! ja paku kompvekki. Ole sõbralik, siis õpetab ta sindki maalima."
4) Sihv oli kunstnik ja tema pere oli vaene, aga nad olid sõbralikud ja kodused. Mina-tegelasel oli nende juures hea olla. Sihv ja tema naine olid tagasihoidlikud ja loomulikud, ilma pingeta. Aga toetust nad ka väga lihtsalt vastu ei võtnud.
Millised on head ja vead Ado Kalamehe arvates Lutsu vestes?
Lutsul on intellektuaalsemad, sisurikkamad ja teravmõistelisemad laused. Vestetes palju häid väärtusi, milles aga ka sama palju risu sees on. Lutsu proosas rohkem loomuliku ja tugeva ande välgatusi ja väärtuslikke üksikkohti.
Aga kokkuvõttes on viga selles, et temas sisaldub terve rida väga häid üksikkohti, aga mitte head tervikuna.
Mina isiklikult temaga ei nõustu. Arvan, et Lutsul on voolav jutt tervikuna hea.
Too punktide kaupa välja Kivirähki mõtted, arvamused Lutsu kohta?
Kivirähk tegi Lutsust küll kangelase! Kui kirjanikke võrrelda vees ujumisega, siis Luts olevat kala, kes liigub sujuvamalt vees, kui mõni meisterujuja. Nii et siis kirjanik, kes on meisterlik ja väga kõva vaeva näinud, ei olegi võrreldav Lutsu loomuliku andega. Tjah. Aga nõustun selles osas Kivirähkiga, et TÕESÕNA iga inimene Eestis teab Kevadest palju, ka siis kui pole raamatut lugenud. Raamatu tegelased on Luts teinud meile enestele nii lähedaseks. Aga siiski võiksime me rohkem Lutsu teostest teada.
Monday, January 23, 2012
23. jaanuar 2012
Lugesin Johannesega dialoogi. Eduard Vilde "Tabamata ime" Lilli- Linda Leo- Johannes VAHVA
Marta Sillaots. "tabamat ime" naistegelastest
Võrdle Lilli Ellerti ja Eva Marlandi kõnepruuki.
Kuidas Marta Sillaots neisse naistesse suhtub?
Eeva Marland: "päiksenaine" Ta räägib targa naise kohta piinlikult lihtsalt ja lihtsameelselt, nagu teeks end nimelt lihtsaks. Kelgib suurte nimedega, nagu Beethoven või Rubens. Nii poseeriv.
See puudub ka tema suures ja otsustandvas etteastes Leo Saalepiga. Liiga tark, liiga mõistuslik–tark on siingi ta headus, liiga vedelsentimentaalne ja tütarlapseliselt küpsusetu tema tarkus: nii üldtuttavat laadi. "Mis väärtuslist luuakse, peab kõigi päralt olema... Jõudu tarvis, au tuleb ise... Tuba on ikka elaniku nägu... Hing ei ole raamat, mida võib lugeda..." Säärased on Eeva tarkussõnad: ei tarvitse liiga tark olla, et võida niisuguseid sõnu pilduda.
Lilli Ellert: "must madu" "Lilli Ellert ei karda kedagi"Temas oli mingi suur vaen Eeva vastu, isegi enne Leo pärast võitlemist. Lilli arvab, et tema tegi Leo Saalepist LEO SAALEPI. TEMA tõstja ja edasiviija. Lilli on väga ambitsioonikas naine : "Ma ihkan alla vaadata!" ütleb Lilli Ellert: "Ma pole üles vaatamiseks (s. o. teiste poole üles vaatamiseks) sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata."
Ta oli iseseisvam kui Eeva ja kodukanaks ei sallinud ta mitte, et teda hüütaks.
Marta Sillaots. "tabamat ime" naistegelastest
Võrdle Lilli Ellerti ja Eva Marlandi kõnepruuki.
Kuidas Marta Sillaots neisse naistesse suhtub?
Eeva Marland: "päiksenaine" Ta räägib targa naise kohta piinlikult lihtsalt ja lihtsameelselt, nagu teeks end nimelt lihtsaks. Kelgib suurte nimedega, nagu Beethoven või Rubens. Nii poseeriv.
See puudub ka tema suures ja otsustandvas etteastes Leo Saalepiga. Liiga tark, liiga mõistuslik–tark on siingi ta headus, liiga vedelsentimentaalne ja tütarlapseliselt küpsusetu tema tarkus: nii üldtuttavat laadi. "Mis väärtuslist luuakse, peab kõigi päralt olema... Jõudu tarvis, au tuleb ise... Tuba on ikka elaniku nägu... Hing ei ole raamat, mida võib lugeda..." Säärased on Eeva tarkussõnad: ei tarvitse liiga tark olla, et võida niisuguseid sõnu pilduda.
Lilli Ellert: "must madu" "Lilli Ellert ei karda kedagi"Temas oli mingi suur vaen Eeva vastu, isegi enne Leo pärast võitlemist. Lilli arvab, et tema tegi Leo Saalepist LEO SAALEPI. TEMA tõstja ja edasiviija. Lilli on väga ambitsioonikas naine : "Ma ihkan alla vaadata!" ütleb Lilli Ellert: "Ma pole üles vaatamiseks (s. o. teiste poole üles vaatamiseks) sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata."
Ta oli iseseisvam kui Eeva ja kodukanaks ei sallinud ta mitte, et teda hüütaks.
Wednesday, January 18, 2012
18. jaanuar 2012
Richard Roht. Kirjandusest ja arvustusest.
Mõned lõigud, mida välja nopiks.
Peetagu siingi meeles: kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab. Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Nõuda kirjanikult, et ta oma tegelasi oma sisemise loometarviduse järele ei valiks, on kirjaniku hävitamine.
Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete" teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus on ka imelik ühekülgsus.
Lõpuks: kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene.
Kes on kes "väikelinnas"?
Verner Moll- vaenulik-kohusetundlik inimene
Robert Lund-Mõjutav inimtüüp
Fromhold Väli-domineeriv inimtüüp
Preili Erika-sõbralik-mõjutav inimtüüp
Elga Veber- stabiilne-sõbralik inimtüüp
Max Veber-kohusetundlik inimtüüp
Kas väikelinlaste eelarvamused ja väärtushinnangud mõjutasid peategelase saatust?
JAH
Juustik süüdistas teda näiteks skandaalis seoses tema armulooga. ÕUDNE. Nad nõudsid korralikku duelli! "Ta tundis end avalikult teotatuna, kõikide ees naeruks tehtuna, ta muidu nii suure hoole, vaeva ja usinusega korjatud renomee oli nüüd lõpulikult hävitatud ja ühes sellega ka viimane säde ta isiklikust õnnest."
EI
Isegi kui linnarahvas vaatas viltu ja Juustik ning Pennar tahtsid duelli, siis ta oli valmis selle ümber lükkama.
Kirjeldan ideaalset elukeskkonda.
Ma ei oska teiste inimeste kohta rääkida, seega ütlen ära mis minu jaoks ideaalne oleks. tahaks sääänset kohta, kus oleks võimalik ka üksi olla. Aga mitte teistest inimestest täielikult ära lõigatud. Inimene on siiski sotsiaalne loom, nii et ta vajab oma kõrvale ka teist inimest. Aga nagu minulgi praegu, kui elan koos kahe koolikaaslasega, tahes tahtmata tekivad lahkarvamused ja vaidlused... aga need imekombel lahenevad, kui oleme mõnda aega üksteisest eemal olnud (kodus vanemate juures ntks)
Mõned lõigud, mida välja nopiks.
Peetagu siingi meeles: kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab. Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Nõuda kirjanikult, et ta oma tegelasi oma sisemise loometarviduse järele ei valiks, on kirjaniku hävitamine.
Lubada kirjanikul ainult "tõsiste" ja "raskete" teoste kirjutamist ja keelata tal ära igasugune "kergem" suleliigutus on ka imelik ühekülgsus.
Lõpuks: kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene.
Kes on kes "väikelinnas"?
Verner Moll- vaenulik-kohusetundlik inimene
Robert Lund-Mõjutav inimtüüp
Fromhold Väli-domineeriv inimtüüp
Preili Erika-sõbralik-mõjutav inimtüüp
Elga Veber- stabiilne-sõbralik inimtüüp
Max Veber-kohusetundlik inimtüüp
Kas väikelinlaste eelarvamused ja väärtushinnangud mõjutasid peategelase saatust?
JAH
Juustik süüdistas teda näiteks skandaalis seoses tema armulooga. ÕUDNE. Nad nõudsid korralikku duelli! "Ta tundis end avalikult teotatuna, kõikide ees naeruks tehtuna, ta muidu nii suure hoole, vaeva ja usinusega korjatud renomee oli nüüd lõpulikult hävitatud ja ühes sellega ka viimane säde ta isiklikust õnnest."
EI
Isegi kui linnarahvas vaatas viltu ja Juustik ning Pennar tahtsid duelli, siis ta oli valmis selle ümber lükkama.
Kirjeldan ideaalset elukeskkonda.
Ma ei oska teiste inimeste kohta rääkida, seega ütlen ära mis minu jaoks ideaalne oleks. tahaks sääänset kohta, kus oleks võimalik ka üksi olla. Aga mitte teistest inimestest täielikult ära lõigatud. Inimene on siiski sotsiaalne loom, nii et ta vajab oma kõrvale ka teist inimest. Aga nagu minulgi praegu, kui elan koos kahe koolikaaslasega, tahes tahtmata tekivad lahkarvamused ja vaidlused... aga need imekombel lahenevad, kui oleme mõnda aega üksteisest eemal olnud (kodus vanemate juures ntks)
Sunday, January 15, 2012
16. jaanuar
Millised on Lõuna-Eesti taluinimesed? Millised on tallinlased? millised on Eesti väikelinnade elanikud?
Richard Roht "Väikelinn"
Kirjeldan väikelinna õhustikku.
Väikelinna inimesed teavad kõigist kõike. Midagigi. Intriigidest on kohe kuulda ja teada. Väikelinna inimestel on suurusehullustus ja kitsarinnalisus korraga. Looduskaunis oht väikelinna ümber on küll ilus, aga inimesed, kes on väiklased ei ole sellega kooskõlas. Üksteisele väga lähedal elamine on pikapeale lausa teise ellu tungimine, tahad seda või mitte.
Missugune võis olla Richard Rohu romaani lugejamenu? Kas see teos läheks peale ka tänapäeval?
Ma arvan, et lugejamenu oli üsna keskmine. Ei usu, et sel oli ülisuur tähelend, et kõigil oli see kodudes nö kohustuslikuks raamatuks, mida kõik sel hetkel lugesid. Tundub küll üsna põnev ja hea raamat ja kuigi ma ei oska end kehastada ümber 20. saj alguse raamatuhuviliseks, siis ikkagi arvan, et seda raamatut teati ja loeti, aga mitte nii tähelepanuväärse lemmikuna.
Ma usun, et tänapäeval, kes selle raamatu kätte võtab, selle ka läbi loeb. Mõtlikum inimene, kes saab ennast Molliga samastada. Aga mitte tingimata. See teos pakkus ka mulle huvi, nii et on ka tõenäosus, et see läheb tänapäeva inimesele peale. :)
Kirjuta võrdlus suurlinna ja väikelinna omapärast. Millises linnas tahaksid Sa ise elada? Miks?
Väikelinnas on, nagu varem mainisin, suurusehullustuses kitsarinnalised inimesed. Suurlinnas, vastupidi, vähem kitsarinnalisust ja arvestamist teiste linnakodanikega ja pole ka nii suur suurusehullustust, sest suures linnas elanud inimesed harjuvad suurusega ruttu. Aga suurlinlastel tekib pikapeale omadus väiksemaid paiku pidada mitte millekski, vähemalt nii olen märganud.
Kui ma üldse linna peaksin elama minema, siis päris suurlinna ei tükiks. Kõige rohkem Tartu, sest see on mõnusa õhkkonnaga ülikoolilinn. Väiksematest linnadest kaaluksin, kui peaksin nii kaugele rändama, siis Viljandi või Haapsalu, seal on üsna rahulik, aga võib-olla on see minu kui turisti arvamus seal. Tegelikult tahaksin paadunud romantik-boheem olla ja metsa elama minna, kus ise oma porgandid kasvatada.
Richard Roht "Väikelinn"
Kirjeldan väikelinna õhustikku.
Väikelinna inimesed teavad kõigist kõike. Midagigi. Intriigidest on kohe kuulda ja teada. Väikelinna inimestel on suurusehullustus ja kitsarinnalisus korraga. Looduskaunis oht väikelinna ümber on küll ilus, aga inimesed, kes on väiklased ei ole sellega kooskõlas. Üksteisele väga lähedal elamine on pikapeale lausa teise ellu tungimine, tahad seda või mitte.
Missugune võis olla Richard Rohu romaani lugejamenu? Kas see teos läheks peale ka tänapäeval?
Ma arvan, et lugejamenu oli üsna keskmine. Ei usu, et sel oli ülisuur tähelend, et kõigil oli see kodudes nö kohustuslikuks raamatuks, mida kõik sel hetkel lugesid. Tundub küll üsna põnev ja hea raamat ja kuigi ma ei oska end kehastada ümber 20. saj alguse raamatuhuviliseks, siis ikkagi arvan, et seda raamatut teati ja loeti, aga mitte nii tähelepanuväärse lemmikuna.
Ma usun, et tänapäeval, kes selle raamatu kätte võtab, selle ka läbi loeb. Mõtlikum inimene, kes saab ennast Molliga samastada. Aga mitte tingimata. See teos pakkus ka mulle huvi, nii et on ka tõenäosus, et see läheb tänapäeva inimesele peale. :)
Kirjuta võrdlus suurlinna ja väikelinna omapärast. Millises linnas tahaksid Sa ise elada? Miks?
Väikelinnas on, nagu varem mainisin, suurusehullustuses kitsarinnalised inimesed. Suurlinnas, vastupidi, vähem kitsarinnalisust ja arvestamist teiste linnakodanikega ja pole ka nii suur suurusehullustust, sest suures linnas elanud inimesed harjuvad suurusega ruttu. Aga suurlinlastel tekib pikapeale omadus väiksemaid paiku pidada mitte millekski, vähemalt nii olen märganud.
Kui ma üldse linna peaksin elama minema, siis päris suurlinna ei tükiks. Kõige rohkem Tartu, sest see on mõnusa õhkkonnaga ülikoolilinn. Väiksematest linnadest kaaluksin, kui peaksin nii kaugele rändama, siis Viljandi või Haapsalu, seal on üsna rahulik, aga võib-olla on see minu kui turisti arvamus seal. Tegelikult tahaksin paadunud romantik-boheem olla ja metsa elama minna, kus ise oma porgandid kasvatada.
Wednesday, January 11, 2012
11. jaanuar 2012 HINDELINE TÖÖ
ALBERT KIVIKAS. Mes siis ma arvan.
Kui ma esimese asjana Albert Kivikaselt lugesin tema miniatuure "Lendavad sead", siis ei tundnud ma end sugugi üllatununa või vamustatuna. Tänapäeva mõistes ei ole sellised lühijutud minu arvates üldsegi futuristlikud. Kui ma juhtun lugema mõne harimata kirjanikuhakatise loomingut, siis vahel on seal liig piinlikult pandud kokku sõnu, mis kirjutaja arvates peaksid olema põnevad, aga tegelikult on mitte midagi ütlevad. Seepärast Kivikas mulle esialgu ei meeldinudki. Kas tema jutud siis ainult õllepudeli etikettideks sobisidki? -Eriti veel selle pärast. Kahtlesin, kas neid miniatuure üldse kirjanduseks saab nimetada. Aga hiljem ja keskendunult "Sigu" lugedes võtsin hoopis teise häälestuse, sest olin jõudnud lugeda üht osa triloogiast "Jaanipäev" (teised on "Jüripäev ja "Mihklipäev") ja mulle see, vastupidi, meeldis väga. Nii, et viimane kord "Lendavaid sigu" uurides leidsin, et neid peaks lugema lüürilisemas võtmes, sest tema sõnademäng on keeruline ja üsna vaba ning ootamatu. Tuline gigant hirnub suist ja silmist myraleeke, hulgumistepärgi, mis sajab kividelle surnuks kukkudes.("Vabrikus")
Tegelikut üllatusin Albert Kivikases veel rohkem, kui lugesin manifesti "Maha lüüriline shokolaad".Põnev oli tolle aja noore kirjaniku kriitika uusromantikute, siurulaste suhtes, et nad oleksid realistlikumad ümbritsevaga. Kivikase arvates ei maksa kirjutada iganenud teemadest. Maha uni, illusioon, müüt, unelm, nutt ja varjud! Andke meile hoopis toitvat karbonaadi, mitte lääget ja unelevat šokolaadi, mis meile nagunii midagi kasulikku ei anna. Tänapäeval lugedes siurulaste, näiteks Marie Underi ja August Gailiti loomingut, siis leian minagi, et nende poole pöördumine Kivikase poolt oli end õigustanud. Marie under- Maha nutt! "Ja keda meid lohutaks nutt verisel ajal, kui peame matma omad velled ja isad? Nutt on nõrkus, jõuetus, mis ei lase paraneda haavu, vaid neid ikka ja ikka lahti kisub ja sulguva vere jälle valla ärritab! Kuid nähkem uut elu, uue objektiivsusega!" minu arvates see lõik iseloomustab väga hästi, mis häiris mind näiteks Underi ballaadides, kuigi ma ei väida, et vahel on melanhoonilist luulet hea lugeda, kuid mina kirju maailmaga harjunu, tahab rohkem ja veelgi erinevusi mitte vahetpidamatut nuttu.
Proosatekst "Jaanipäev" kutsus mind lugema kogu triloogiat. Osa "Jaanipäevast" lugedes otsisin hinnangut, kas tema järgis selles kirjutises oma manifestis antud nõuandeid, kuid varsti ununes selle jälgimine, sest lugu oli niigi haarav ja seega oma ülesande täitnud. Selles lühikeses osas, mida me lugeda saime, oli just minule meeldivas võtmes kirjutatud suurtalu eluolu, sest tänapäeval tundub see nii arhailine ja romantiline. Eriti linnainimesele. Perenaise traagika, peremehe püüdlus mitte teistele alla jääda ning laste oma raja leidmine, mida Kivikas seal kirjeldas, panigi tahtma seda teost täielikult lugeda. Ka oli mainitud seal uustalunike ehk asunike elamaasumist endiste peremeeste maadele. Kas neid saab siis peremeesteks nimetada? "Juhtus põline peremees lausuma sõna "asunik" ja ta vana kivistund, karvane ja päivitand nägu tõmbus nagu tahtmata muigele. See muige tahtis kui ütelda: noh, mis sina’nd tuled ka peremeeste kilda tükkima!" Eks tänapäeval muidugi saab, sest 20. sajandi jooksul on meie talukultuur üle elanud nii kolhoosiaja kui erastamise ja maa pärandamine tähendab nüüd hoopis midagi muud.
Kui ma esimese asjana Albert Kivikaselt lugesin tema miniatuure "Lendavad sead", siis ei tundnud ma end sugugi üllatununa või vamustatuna. Tänapäeva mõistes ei ole sellised lühijutud minu arvates üldsegi futuristlikud. Kui ma juhtun lugema mõne harimata kirjanikuhakatise loomingut, siis vahel on seal liig piinlikult pandud kokku sõnu, mis kirjutaja arvates peaksid olema põnevad, aga tegelikult on mitte midagi ütlevad. Seepärast Kivikas mulle esialgu ei meeldinudki. Kas tema jutud siis ainult õllepudeli etikettideks sobisidki? -Eriti veel selle pärast. Kahtlesin, kas neid miniatuure üldse kirjanduseks saab nimetada. Aga hiljem ja keskendunult "Sigu" lugedes võtsin hoopis teise häälestuse, sest olin jõudnud lugeda üht osa triloogiast "Jaanipäev" (teised on "Jüripäev ja "Mihklipäev") ja mulle see, vastupidi, meeldis väga. Nii, et viimane kord "Lendavaid sigu" uurides leidsin, et neid peaks lugema lüürilisemas võtmes, sest tema sõnademäng on keeruline ja üsna vaba ning ootamatu. Tuline gigant hirnub suist ja silmist myraleeke, hulgumistepärgi, mis sajab kividelle surnuks kukkudes.("Vabrikus")
Tegelikut üllatusin Albert Kivikases veel rohkem, kui lugesin manifesti "Maha lüüriline shokolaad".Põnev oli tolle aja noore kirjaniku kriitika uusromantikute, siurulaste suhtes, et nad oleksid realistlikumad ümbritsevaga. Kivikase arvates ei maksa kirjutada iganenud teemadest. Maha uni, illusioon, müüt, unelm, nutt ja varjud! Andke meile hoopis toitvat karbonaadi, mitte lääget ja unelevat šokolaadi, mis meile nagunii midagi kasulikku ei anna. Tänapäeval lugedes siurulaste, näiteks Marie Underi ja August Gailiti loomingut, siis leian minagi, et nende poole pöördumine Kivikase poolt oli end õigustanud. Marie under- Maha nutt! "Ja keda meid lohutaks nutt verisel ajal, kui peame matma omad velled ja isad? Nutt on nõrkus, jõuetus, mis ei lase paraneda haavu, vaid neid ikka ja ikka lahti kisub ja sulguva vere jälle valla ärritab! Kuid nähkem uut elu, uue objektiivsusega!" minu arvates see lõik iseloomustab väga hästi, mis häiris mind näiteks Underi ballaadides, kuigi ma ei väida, et vahel on melanhoonilist luulet hea lugeda, kuid mina kirju maailmaga harjunu, tahab rohkem ja veelgi erinevusi mitte vahetpidamatut nuttu.
Proosatekst "Jaanipäev" kutsus mind lugema kogu triloogiat. Osa "Jaanipäevast" lugedes otsisin hinnangut, kas tema järgis selles kirjutises oma manifestis antud nõuandeid, kuid varsti ununes selle jälgimine, sest lugu oli niigi haarav ja seega oma ülesande täitnud. Selles lühikeses osas, mida me lugeda saime, oli just minule meeldivas võtmes kirjutatud suurtalu eluolu, sest tänapäeval tundub see nii arhailine ja romantiline. Eriti linnainimesele. Perenaise traagika, peremehe püüdlus mitte teistele alla jääda ning laste oma raja leidmine, mida Kivikas seal kirjeldas, panigi tahtma seda teost täielikult lugeda. Ka oli mainitud seal uustalunike ehk asunike elamaasumist endiste peremeeste maadele. Kas neid saab siis peremeesteks nimetada? "Juhtus põline peremees lausuma sõna "asunik" ja ta vana kivistund, karvane ja päivitand nägu tõmbus nagu tahtmata muigele. See muige tahtis kui ütelda: noh, mis sina’nd tuled ka peremeeste kilda tükkima!" Eks tänapäeval muidugi saab, sest 20. sajandi jooksul on meie talukultuur üle elanud nii kolhoosiaja kui erastamise ja maa pärandamine tähendab nüüd hoopis midagi muud.
Sunday, January 8, 2012
9. jaanuar 2012
Vali Kivikase "Jaanipäevast" stseen, mis võiks olla sinu poolt lavastatud filmi või näidendi aluseks.
Kirjelda tegevuskohta, rekvisiite, valgust, värve jne; kirjelda tegelasi ja vali rollidesse konkreetsed isikud(näitlejad), kirjelda ka tegelase tüüpi.
Põhjenda selle stseeni ideed(mis ma sellega öelda tahan).
Alguses mõtlesin teha näidendi, kuid hiljem, et rumalate vaatajateni tuua kõik selgemalt, otsustasin teha filmistseeni.
Film on küll eesti taluperenaisest, aga kui teha seda võimalikult totralt, siis võtaks selle ette hästi Hollywoodilikus võtmes. Väga intrigeeriv, eksole. Ja loll.
Kirjelda tegevuskohta, rekvisiite, valgust, värve jne; kirjelda tegelasi ja vali rollidesse konkreetsed isikud(näitlejad), kirjelda ka tegelase tüüpi.
Põhjenda selle stseeni ideed(mis ma sellega öelda tahan).
Alguses mõtlesin teha näidendi, kuid hiljem, et rumalate vaatajateni tuua kõik selgemalt, otsustasin teha filmistseeni.
Film on küll eesti taluperenaisest, aga kui teha seda võimalikult totralt, siis võtaks selle ette hästi Hollywoodilikus võtmes. Väga intrigeeriv, eksole. Ja loll.
Subscribe to:
Comments (Atom)