ALBERT KIVIKAS. Mes siis ma arvan.
Kui ma esimese asjana Albert Kivikaselt lugesin tema miniatuure "Lendavad sead", siis ei tundnud ma end sugugi üllatununa või vamustatuna. Tänapäeva mõistes ei ole sellised lühijutud minu arvates üldsegi futuristlikud. Kui ma juhtun lugema mõne harimata kirjanikuhakatise loomingut, siis vahel on seal liig piinlikult pandud kokku sõnu, mis kirjutaja arvates peaksid olema põnevad, aga tegelikult on mitte midagi ütlevad. Seepärast Kivikas mulle esialgu ei meeldinudki. Kas tema jutud siis ainult õllepudeli etikettideks sobisidki? -Eriti veel selle pärast. Kahtlesin, kas neid miniatuure üldse kirjanduseks saab nimetada. Aga hiljem ja keskendunult "Sigu" lugedes võtsin hoopis teise häälestuse, sest olin jõudnud lugeda üht osa triloogiast "Jaanipäev" (teised on "Jüripäev ja "Mihklipäev") ja mulle see, vastupidi, meeldis väga. Nii, et viimane kord "Lendavaid sigu" uurides leidsin, et neid peaks lugema lüürilisemas võtmes, sest tema sõnademäng on keeruline ja üsna vaba ning ootamatu. Tuline gigant hirnub suist ja silmist myraleeke, hulgumistepärgi, mis sajab kividelle surnuks kukkudes.("Vabrikus")
Tegelikut üllatusin Albert Kivikases veel rohkem, kui lugesin manifesti "Maha lüüriline shokolaad".Põnev oli tolle aja noore kirjaniku kriitika uusromantikute, siurulaste suhtes, et nad oleksid realistlikumad ümbritsevaga. Kivikase arvates ei maksa kirjutada iganenud teemadest. Maha uni, illusioon, müüt, unelm, nutt ja varjud! Andke meile hoopis toitvat karbonaadi, mitte lääget ja unelevat šokolaadi, mis meile nagunii midagi kasulikku ei anna. Tänapäeval lugedes siurulaste, näiteks Marie Underi ja August Gailiti loomingut, siis leian minagi, et nende poole pöördumine Kivikase poolt oli end õigustanud. Marie under- Maha nutt! "Ja keda meid lohutaks nutt verisel ajal, kui peame matma omad velled ja isad? Nutt on nõrkus, jõuetus, mis ei lase paraneda haavu, vaid neid ikka ja ikka lahti kisub ja sulguva vere jälle valla ärritab! Kuid nähkem uut elu, uue objektiivsusega!" minu arvates see lõik iseloomustab väga hästi, mis häiris mind näiteks Underi ballaadides, kuigi ma ei väida, et vahel on melanhoonilist luulet hea lugeda, kuid mina kirju maailmaga harjunu, tahab rohkem ja veelgi erinevusi mitte vahetpidamatut nuttu.
Proosatekst "Jaanipäev" kutsus mind lugema kogu triloogiat. Osa "Jaanipäevast" lugedes otsisin hinnangut, kas tema järgis selles kirjutises oma manifestis antud nõuandeid, kuid varsti ununes selle jälgimine, sest lugu oli niigi haarav ja seega oma ülesande täitnud. Selles lühikeses osas, mida me lugeda saime, oli just minule meeldivas võtmes kirjutatud suurtalu eluolu, sest tänapäeval tundub see nii arhailine ja romantiline. Eriti linnainimesele. Perenaise traagika, peremehe püüdlus mitte teistele alla jääda ning laste oma raja leidmine, mida Kivikas seal kirjeldas, panigi tahtma seda teost täielikult lugeda. Ka oli mainitud seal uustalunike ehk asunike elamaasumist endiste peremeeste maadele. Kas neid saab siis peremeesteks nimetada? "Juhtus põline peremees lausuma sõna "asunik" ja ta vana kivistund, karvane ja päivitand nägu tõmbus nagu tahtmata muigele. See muige tahtis kui ütelda: noh, mis sina’nd tuled ka peremeeste kilda tükkima!" Eks tänapäeval muidugi saab, sest 20. sajandi jooksul on meie talukultuur üle elanud nii kolhoosiaja kui erastamise ja maa pärandamine tähendab nüüd hoopis midagi muud.
No comments:
Post a Comment