8. veebruar 2012

HINDELINE TÖÖ! (kirjand)

teemad:
- kuradi mitu palet
-Kuratlikkus ja jumalikkus tänapäeva inimeses
-Minu elujõu allikad
-Triksteritest tänapäeva maailmas

MINU ELUJÕU ALLIKAD

Ma kirjutasin pool tundi masendavat juttu oma praegusest elust, et kuidas elujõudu ei ole ikka mitte kuskilt loota. Lugesin, vaatasin, kaalusin. Päris südantlõhestav jutt tuli. Kahju, et keegi seda enam lugeda ei saa, sest kustutasin kogu teksti ja alustasin otsast peale. Lihtsalt rumal on jubedal puberteedil oma masendavatest tunnetest rääkida.
Ma taipasin, et mul peaks siiski olema midagi, mis mind tagant sunniks või meelitaks ning annaks elujõudu. Muidugi on. Kõigil on. Kõige lihtsamatest asjadest alates. Näiteks aitab vahel ühest ainsast sõnast ka. Midagi läks viltu, karjun kõigest jõust "kurat!". Vandumine pole ilus, aga see on siiski vabastav. Sõnad aitavad ka elujõudu imevatest inimestest jagu saada. Siis peab natuke rohkem pingutama ja ühe asemel kolm sõna ütlema:"Sa oled loll!". Selle viisakas variant on ka olemas: "Vabandage, kamraad, aga te olete ikka puhta rumal", aga see on ilmselt ähmis olekus liiga keeruline öelda. Pärast on aga nii hea olla.
Vahel on aga sõnade väljaütlemine liiga pingutustnõudev, nii et elujõu taastamiseks on hea ka molutamine või unistamine. Väiksena tegin seda tihti, kui polnud veel muret arvestuste pärast.
Et ma elasin maal, siis oli lihtne end muru peale pikali heita ja pilvi vahtida. Ma arvan, et sellepärast ma olengi praegu lausa hullumas, kuna mul pole mahti endaga üksi olla ja kõige lihtsamas mõttes m o l u t a d a. Pilvi vaikselt jälgides ja unistades jõudsin igasuguste leiutiste ning ideedeni välja. Aga siis oli põnevam ka kõiksugu mõtteid mõelda, sest ma ei teadnud veel sellest elust nii masendavalt palju.
Kui enesel polnud mõtteid, mida mõelda, siis võtsin kätte raamatu. Ma lugesin neid väiksena tohutult, nii et mu silmaarstki sai pahaseks ja andis mulle koledad roosad prillid. Mulle ei meeldi roosa värv. Praegu ei jõua ma isegi kohustusliku lektüürigagi ühele poole, kuigi tean, mis võimas elamus see kõik võiks olla. Mul ei ole lihtsalt aega. Huvitav, kes selle 24-tunni süsteemi välja mõtles. Mulle ilmselgelt ei jätku nii vähestest tundidest päevas.
Kõige parem elujõuallikas on siiski füüsiline tegevus koos primitiivsete asjade peale mõtlemisega. Näiteks suvel, kui käisin ränkraskel ekspeditsioonil maasikaid korjamas, siis hiljem tuli välja, et see oli samas ka parim puhkus. Mõelda vaid, teha 12-15 tundi järjest tööd, nii ei tule muretseda mitte millegi pärast peale söögi ja magamise. Seepärast jõudsin järeldusele, et inimestest imeb elujõu välja vaid liigne mõtlemine ebameeldivast. Rumalad inimesed on aga oma elu ise keeruliseks ja ebameeldivaks teinud. Arvatakse, et tänapäeva tehnika teeb elu mugavaks. Ei tee sugugi! Just need mugavused panevadki meid tühja muretsema. Aga ilma vee ja elektrita elamine ja väga algelise töö tegemine (marju korjasid ka vaprad koopanaised) vabastas minu mõtlemise täiesti.
Kas ma peaksin nüüd kõik kokku võtma? Ma lugesin kõik veel korra läbi ja leidsin, et õudne mis sõnu võib mu mõistus ritta seada. Ilmselt polnud see tekst ka kellelegi eriti informatiivne, aga las ma avaldan seepeale veel ühe salajase elujõuleidmise nipi: Kirjutada oma pea lihtsalt tühjaks! Kõik, mis ajusagarad sõrmedesse kannavad, välja lasta ja arvutisse trükkida. Nüüd on mu pea tühi ja kõik enese seest väljas. Ja elujõud on ka tagasi.